Oh jah..oleks aeg uuesti ennast ribadeks kiskuda ja midagi kirjutada..
midagi, mis pealtnäha ei mängi rolli, aga
ikkagi tähendaks midagi sügavamat, kui hale sõna.

Jah, ma olen solvunud..kohutavalt juba mitu aastat ühe inimese peale,

aga ma ei näita seda välja. Või tegelikult on õigem öelda, et ma olin.
Enam pole sellel mingit tähtsust.

absoluutselt mitte mingisugust.
Pealegi liiguvad kõik normaalsed inimesed oma eludega edasi, aga mina
tambin juba mitu aastat ühe koha peal ja ei suuda..
no ei suuda lahti lasta vanadest mälestustest ja kommetest.
Tahaks, aga ei suuda.

Ribadeks rebitud, jah... kurb, väsinud, mittemidagi ütlev. 

Mõnele tähendab öö võimalust põgeneda reaalsusest,
katset end peita, leida pääs füüsilise ja hingelise valu käest.

Aga, mina hakkan öösiti mõtlema oma muredele,

kurbusele..kartusele.
Mis saab siis, kui ma põrnu, või mis saab siis, kui kõik ei lähe ootuspäraselt?

Liiga palju küsimusi ilma vastusteta.

Ma ei ta enam kuhu suunduda, pea on tühi ja hing kurb.

Mitu nädalat olen ma mõelnud kellelegi, keda nägin ühe tuttavaga koos.

Meil tekkis silmside, kuidagi naljakas oli,

aga siiksi ei hakanud me suhtlema. Imelik on olla, tahaks seda inimest näha.
Ma mõtlen igal hetkel pilguvahetusele ja naeran oma ette, olles ise koos ühe võrratu noormehega,
kellele ma ei taha haiget teha,

aga teen..pidevalt.
Kahjuks või õnneks lahkub ta varsti, tagasi sinna kus väidetavalt on nüüd tema elu.

Ta ei koli tagasi Eestisse ja küllap nii ongi parem.

Samas on mul hea minna iga kell talle külla. Nimelt mul elab juba sugulane Londonis. Imeline, sest ma igatsen Londonit ja neid tundeid...kõike!!

On öö ja ma pole väsinud. Mul on kahtlane tunne..imelik..

Ma just kui tunneks, et nüüd algab minu elu uus etapp- õnn.
Ma luban, kõik läheb millalgi ikka paremaks.

 

Tahaks karjuda kõvasti IDIOOTSUS,

aga sellest poleks kasu, sest matsid jäävad

matsideks.

Mul on siiralt kahju,

et mõned inimesed on häbiplekiks Eestile

 ja ühtlasi lollid ning järjekindlad,

aga eks elu karistab neid oma moodi.



Süda läheb pahaks, vaadeldes kui valelikud inimese on..
isegi need, kes on kunagi olnud
mulle väga head sõbrad.

Jube!

" Kord ärkasin öösel ja nägin aknast, kuidas üks üksik pilveke sõudis üle kuu kahvatu palge. Just sel hetkel mõtlesin Sinu peale. Ja mõtlesin Su peale ka ühel külmal sügisõhtul, seistes jäätunud perroonil väikeses vaksalis Kopenhaageni lähedal, oodates Sind. Mu süda oli lõhkemas ärevusest- äkki oled unustanud minu? Tundsin, kui jääksid tulemata, oleksin siis kui orvuks jäänud laps, kes ei tea enam, kuhu minna või kuspool on üldse kodu. "



Ma tahan olla puhta hinge ja vabaduse tundega inimene. Mind on alati köitnud midagi, mida ei ole võimalik seletada. See on midagi, mis on mul südames... uskumus. Ma armastan joogat, kõike sellega seonduvat..eneseleidmist ja iidset kunsti.
Ma arvan, et inimesed on liiga kinnised...liiga hallid. Minu tuttvusringkonnas pole mitte ühtegi inimest, kes oleks rahul, sellega mis tal on ( kaasa arvatud mina).. Meis peitub liiga palju viha, kadedust ja valelikkust.

Kuid siiski on minus lootus, muuta kõike. Nüüdsest kogun ma enda ümber need keda tõsiselt vajan, kellele saab loota..heidan mõned inimesed oma elust kõrvale ja astus vastu kõigele heale, jättes nii palju kurjust eemale kui see on võimalik.

Ma siiralt loodan, et õnnetud inimesed leiavad kunagi oma õnne, või vähenal üritavad seda.

*Ohe*

Pole mitte midagi tarka kirjutada,
aga siiski tahaks midagi öelda...
Midagi, mis paneks inimesi mõtlema,
midagi, mis inspireeriks.
Ei tea....
Ohjah, lihtsalt elage!
(Pole just väga inspireeriv)



London,
ma igatsen sind!!!

Ei tea..kuidas nüüd alustadagi.

Täpselt aasta tagasi olin ma suhteliselt raevukas ja "kena" sõnapruugiga,

kuid viimaks ometi saan ma aru,

et see kõik, mis on olnud

on mind omamoodi edasi viinud.

Ma olen nüüd hoppis teistsugune,

kahju on tõdeda, et vanad tuttavad mind enam ära ei tunne.

Ma olen õppinud lahti laskma ja viimaks ometi

 ma saan olla õnnelik!

Tõsi, ma olen palju kaotanud,

aga öeldakse ju, et kõik läheb raskemaks,

seega tuleb leppida

ja edasi elada.

 



On usk, on armastus, on sõprus.

... kui siiski pole miski hea jääv.



Riskida või mitte?- See on küsimus!

Riskida! Eks loomulikult harrastan ka mina jääda oma mugavuse kesta ja vinguda alatasa ning üksnes midagi mitte ette võtta, kuid elu õpetab, et vahel peab olema julgust proovida midagi uut, seista vastu oma hirmudele ja ületada raskused.
Nii siis, võtan ma vastu oma elu ühe suurema ja julgema otsuse, et üritada midagigi paremaks muuta.... Jah.....nüüd on aeg astuda esimee iseseisev samm!



                      Jah, ma pean Teile midagi üels tunnistama...
iga kord, kui ma vaaan vanaaegseid filme või kuulan muusikat,
mu süda sulab...
ma armastan seda õrna ja valulist
õhkkonda.

Ma vaatasin filmi Atonement ja see oli fantastiline, vähemalt minu jaoks.
Ei, ma ei mõtle, et tolleaegne sõda oleks olnud suurepärane, vaid neid tundeid ja kahetsust.
Eelkõige armastust, millel oli ühetaegu nii puhtalt õrn ja tugev tähendus.
Need imeliselt ja jõuliselt öeldud sõnad...  s u u r e p ä r a n e !

Parimast parim!!

Nii palju on tahta,
nii palju on soovida.
Kuid soovin vaid kedagi,
kellele silma vaadata.
Kellele naeratada.
Keda unes näha.
Kedagi,kelle järele igatseda.
Soovin kellegi sooje käsi.
Kellegi pilku endale.
Keegi, kes oleks siirate tunnetega.
Keegi,kes hoiaks mind.
Kaitseks.
Keegi,keda saaksin õnneks pidada.
keegi,keda saaksin armastada...

       

Sünnid
ÕpidPidutsed
Naerad
Kurvastad
Pettud Armastad
Sured!

Tere...

Viimasel ajal pole midagi toimunud..mitte midagi, mida keegi peaks teadma. Kool on nagu ikka, ei kujuta kuidas järgmise nädala üle elan.
Ohh jah...

Mulle on viimasel ajal meeldima hakanud Dagö. Mul on hetkel selline tunne, et peaaeu mitte keegi ei tea mind...ainult minu üks sõbranna teab minust kõike..kujutate ette, ainult üks...minu lapsepõlve sõbranna, ta on alati olnud minu kõrval, toetanud mind ja kaitsenud. Ta on ja jääb alatisek minu parimaks sõbrannaks...ALATI!!!

Kuid ma tänan ka teiste heade sõbrannade/sõprade eest :)

Tahakas veel mainida, et..kurat, inimesed, miks te mõtlete ainult endale. Meie ümber on nii palju inimesi, sõpru ja mis kõige tähtsam pere, kellest hoolida, kellega jagada oma armastust. Ei tea, mille pärast me ainult enda eest hoolt kanname, teeme nii, et ise endal oleks hea. Ma olen sellele mõelnud terve päev.
Kui ma sügisel Lätis käisin nägin ma ühte meest, kes oli kodutu. Ta istus tunnleis koos oma kahe kassi ja koeraga, nad olid mehe süles, ta hoolitses nende eest, söötis neid, ise olles nii kõhn.
Ma tundsin tema ees suurt respkti, vähemalt on olemas ka neid,
kes hoolitsevad ka teiste eest peale enda. Tõeline austus nende inimeste vastu, kes suudavad endast kaugemale vaadata!

    Õnne ja edu teile kõigile!

 



Once I said: " I don't need love."
I was wrong.
But why I still beleave that I can love, I can cahnge? I don't know...

Maybe...someday...

I hope