Ei tea..kuidas nüüd alustadagi.

Täpselt aasta tagasi olin ma suhteliselt raevukas ja "kena" sõnapruugiga,

kuid viimaks ometi saan ma aru,

et see kõik, mis on olnud

on mind omamoodi edasi viinud.

Ma olen nüüd hoppis teistsugune,

kahju on tõdeda, et vanad tuttavad mind enam ära ei tunne.

Ma olen õppinud lahti laskma ja viimaks ometi

 ma saan olla õnnelik!

Tõsi, ma olen palju kaotanud,

aga öeldakse ju, et kõik läheb raskemaks,

seega tuleb leppida

ja edasi elada.