Mõnele tähendab öö võimalust põgeneda reaalsusest,
katset end peita, leida pääs füüsilise ja hingelise valu käest.

Aga, mina hakkan öösiti mõtlema oma muredele,

kurbusele..kartusele.
Mis saab siis, kui ma põrnu, või mis saab siis, kui kõik ei lähe ootuspäraselt?

Liiga palju küsimusi ilma vastusteta.

Ma ei ta enam kuhu suunduda, pea on tühi ja hing kurb.

Mitu nädalat olen ma mõelnud kellelegi, keda nägin ühe tuttavaga koos.

Meil tekkis silmside, kuidagi naljakas oli,

aga siiksi ei hakanud me suhtlema. Imelik on olla, tahaks seda inimest näha.
Ma mõtlen igal hetkel pilguvahetusele ja naeran oma ette, olles ise koos ühe võrratu noormehega,
kellele ma ei taha haiget teha,

aga teen..pidevalt.
Kahjuks või õnneks lahkub ta varsti, tagasi sinna kus väidetavalt on nüüd tema elu.

Ta ei koli tagasi Eestisse ja küllap nii ongi parem.

Samas on mul hea minna iga kell talle külla. Nimelt mul elab juba sugulane Londonis. Imeline, sest ma igatsen Londonit ja neid tundeid...kõike!!

On öö ja ma pole väsinud. Mul on kahtlane tunne..imelik..

Ma just kui tunneks, et nüüd algab minu elu uus etapp- õnn.
Ma luban, kõik läheb millalgi ikka paremaks.