Oh jah..oleks aeg uuesti ennast ribadeks kiskuda ja midagi kirjutada..
midagi, mis pealtnäha ei mängi rolli, aga
ikkagi tähendaks midagi sügavamat, kui hale sõna.

Jah, ma olen solvunud..kohutavalt juba mitu aastat ühe inimese peale,

aga ma ei näita seda välja. Või tegelikult on õigem öelda, et ma olin.
Enam pole sellel mingit tähtsust.

absoluutselt mitte mingisugust.
Pealegi liiguvad kõik normaalsed inimesed oma eludega edasi, aga mina
tambin juba mitu aastat ühe koha peal ja ei suuda..
no ei suuda lahti lasta vanadest mälestustest ja kommetest.
Tahaks, aga ei suuda.

Ribadeks rebitud, jah... kurb, väsinud, mittemidagi ütlev.