Oh jah..oleks aeg uuesti ennast ribadeks kiskuda ja midagi kirjutada..
midagi, mis pealtnäha ei mängi rolli, aga
ikkagi tähendaks midagi sügavamat, kui hale sõna.

Jah, ma olen solvunud..kohutavalt juba mitu aastat ühe inimese peale,

aga ma ei näita seda välja. Või tegelikult on õigem öelda, et ma olin.
Enam pole sellel mingit tähtsust.

absoluutselt mitte mingisugust.
Pealegi liiguvad kõik normaalsed inimesed oma eludega edasi, aga mina
tambin juba mitu aastat ühe koha peal ja ei suuda..
no ei suuda lahti lasta vanadest mälestustest ja kommetest.
Tahaks, aga ei suuda.

Ribadeks rebitud, jah... kurb, väsinud, mittemidagi ütlev. 

Mõnele tähendab öö võimalust põgeneda reaalsusest,
katset end peita, leida pääs füüsilise ja hingelise valu käest.

Aga, mina hakkan öösiti mõtlema oma muredele,

kurbusele..kartusele.
Mis saab siis, kui ma põrnu, või mis saab siis, kui kõik ei lähe ootuspäraselt?

Liiga palju küsimusi ilma vastusteta.

Ma ei ta enam kuhu suunduda, pea on tühi ja hing kurb.

Mitu nädalat olen ma mõelnud kellelegi, keda nägin ühe tuttavaga koos.

Meil tekkis silmside, kuidagi naljakas oli,

aga siiksi ei hakanud me suhtlema. Imelik on olla, tahaks seda inimest näha.
Ma mõtlen igal hetkel pilguvahetusele ja naeran oma ette, olles ise koos ühe võrratu noormehega,
kellele ma ei taha haiget teha,

aga teen..pidevalt.
Kahjuks või õnneks lahkub ta varsti, tagasi sinna kus väidetavalt on nüüd tema elu.

Ta ei koli tagasi Eestisse ja küllap nii ongi parem.

Samas on mul hea minna iga kell talle külla. Nimelt mul elab juba sugulane Londonis. Imeline, sest ma igatsen Londonit ja neid tundeid...kõike!!

On öö ja ma pole väsinud. Mul on kahtlane tunne..imelik..

Ma just kui tunneks, et nüüd algab minu elu uus etapp- õnn.
Ma luban, kõik läheb millalgi ikka paremaks.

 

Tahaks karjuda kõvasti IDIOOTSUS,

aga sellest poleks kasu, sest matsid jäävad

matsideks.

Mul on siiralt kahju,

et mõned inimesed on häbiplekiks Eestile

 ja ühtlasi lollid ning järjekindlad,

aga eks elu karistab neid oma moodi.



Süda läheb pahaks, vaadeldes kui valelikud inimese on..
isegi need, kes on kunagi olnud
mulle väga head sõbrad.

Jube!

" Kord ärkasin öösel ja nägin aknast, kuidas üks üksik pilveke sõudis üle kuu kahvatu palge. Just sel hetkel mõtlesin Sinu peale. Ja mõtlesin Su peale ka ühel külmal sügisõhtul, seistes jäätunud perroonil väikeses vaksalis Kopenhaageni lähedal, oodates Sind. Mu süda oli lõhkemas ärevusest- äkki oled unustanud minu? Tundsin, kui jääksid tulemata, oleksin siis kui orvuks jäänud laps, kes ei tea enam, kuhu minna või kuspool on üldse kodu. "



Ma tahan olla puhta hinge ja vabaduse tundega inimene. Mind on alati köitnud midagi, mida ei ole võimalik seletada. See on midagi, mis on mul südames... uskumus. Ma armastan joogat, kõike sellega seonduvat..eneseleidmist ja iidset kunsti.
Ma arvan, et inimesed on liiga kinnised...liiga hallid. Minu tuttvusringkonnas pole mitte ühtegi inimest, kes oleks rahul, sellega mis tal on ( kaasa arvatud mina).. Meis peitub liiga palju viha, kadedust ja valelikkust.

Kuid siiski on minus lootus, muuta kõike. Nüüdsest kogun ma enda ümber need keda tõsiselt vajan, kellele saab loota..heidan mõned inimesed oma elust kõrvale ja astus vastu kõigele heale, jättes nii palju kurjust eemale kui see on võimalik.

Ma siiralt loodan, et õnnetud inimesed leiavad kunagi oma õnne, või vähenal üritavad seda.

*Ohe*

Pole mitte midagi tarka kirjutada,
aga siiski tahaks midagi öelda...
Midagi, mis paneks inimesi mõtlema,
midagi, mis inspireeriks.
Ei tea....
Ohjah, lihtsalt elage!
(Pole just väga inspireeriv)