Ei tea....

Tagasi blogi lainel, kuna mul ei jää muud midagiüle, kui oma tunded siia kirjutada, sest välja ma neid ei oska öelda ja samas ei taha ka . Kardan, et mind kisutakse ribadeks ja hiljem visataks lihtsalt nurka. Kooli teemal katsun vähe rääkida, sest midagi positiivset seal ei toimu ja üldiselt kõik mis õppimise puutub on tülgastav.

Aga jamh, olen segaduses, ei tea mida teha. Aasta paar tagasi sain ma ühe inimesega hästi läbi, siis tuli vahe me ei suhelnud enam päris pikalt. Põhjus oli kelleski keda ma ei tea, ühesõnaga olin ma Teda hakanud totaalselt väga palju usaldama ja me saime hästi läbi....nüüd millalgi paar nädalat, nädal tagasi ta lisas mind fb ja me rääkisime, saime läbi...alles nüüd mõitsin ma, mis tunded mind valdavad. Ma poleks kunagi endast midagi sellist uskunud. Ma igatsen teda, aga tema mind mitte. Arvatavati ta tahab mind samamoodi kohelda nagu mina teda. Eks ma olen kõik selle mingil määral ära teeninud ka, aga oma vigadest õpitakse, eks?

Vähemalt peaks õppima, aga mis mina teen....ei õpi...Ma olen ta kaotanud, mitte miski ei suuda seda viga parandada... aega ju tagasi ei saa keerata vms?

Ma ei tea mida ta mõtleb, ma ei tea mida ta tunneb...vaevalt et midagi tunnebki enam...suht palju aega on ööda läinud. Oma enese lollus. Mõttetu inimene olen, nagu saksa õps ütles. Kohati ongi tal õigus, mis kasu minust on. Ma ei tooda midagi head ühiskonnale, ma lihtsalt eksisteerin ja löön keskkoolis oma aega surnuks, et omandada mõningaid fakte ja teadmisi, mis mulle peaks tulevikus edu tooma...asjatult...ma ei tagai enam õppida ja ei ürita ka midagi parandada.

Mul pole elu sees nii suurt alla käiku olnud kui hetkel, mitte midagi pole head. Enesetunne on pidevalt halb, palju õppida, väsimus ja suhetega on ka kuidas kunagi. Tavaliselt kui on midagi head ja midagi halba..enamjaolt võrdselt, siis hetkel kaalub minu elus rohkem negatiivsus ja ma ei kujuta ette, kuidas sellest ka lahti saada. Ma ei tea mida teha nagu mustad pilved oleksid minu kohal, kus sajab pidevalt vihma ja lööb äikest.

Ma ei tea paljud küll mu blogi enam loevad, aga sellel polegi tähtsust, peaasi et ma saaksin ennast välja elada.